Möödunud nädalavahetusel oli minu isiklikus võistlukalendris kaks võistlust, üks neist väiksemat sorti triatlon Põldotsa Raudmees ja teine Marimetsa Kapp sarja Vormsi etapp.
Põldotsa Raudmees – mis siin salata, üks oodatumaid ja suuremate lootustega võistluseid sellel aastal minu jaoks. Eelmisel aastal õnnestus jõuda poodiumi madalaimale astmele, arusaadavalt olid nüüd plaanid märksa ambitsioonikamad. Võrreldes eelmise hooajaga olen arenenud eraldistardis, jooksmises ja isegi veidikene ujumises(talvel õnnestus paarkümmend tundi basseinis veeta). Sekundaarse eesmärgina olin omale üles märkinud “teha võimas temposõit, parim rattaaeg, liider pärast ratast”.
Täpsustuseks veel, et nimetatud võistlusel tuleb läbida vees 200m, rattaga 22,5km(tuulessõit lubatud) ja joosta 4,1km.
Kohale minnes ja osalejaid takseerides tuli tõdeda, et võrreldes eelmise aastaga oli kohale tulnud märksa suurem arv tugevaid tegijaid. Mind see väga ei kõigutanud, pigem ongi nii huvitavam võistlus. Nimi kirja, numbrid õlavartele, instruktaaž, jooksujalatsid vahetusalasse ja lühike autosõit ujumiskohta. Rattaasjad sättisin seekord võimalikult vahetusala lõppu, s.t. et teiste asjade vahelt pidin läbi laveerima ilma rattata.
Foto: Liina Kasela
Stardijoonele läksin seekord enam-vähem esimesse ritta ja paugu peale plärtsatasin kiirelt vette. Esimene neljandik ujumist oli päris ujumine, teine ja kolmas “veejooks” ja viimane jälle ujumine. Esimeses osas olid pidevalt kellegi jalad mu näos ja kätes, oma jalgadega “peksin” tagumisi konkurente. Olin “jooksuosa” alguseks juba suhteliselt heal positsioonil, parandasin seda läbi vee kahlates veelgi. Viimane veerand, kus taas reaalselt ujuda tuli, õnnestus ka päris kenasti. Veest tulin välja viiendana, kaotust liidrile 33sek. Super!
Vahetusala läks samuti üsna kärmelt, sõitma sain samuti viiendana – vahe liidriga 35sek. Nagu paar nädalat tagasi toiminud Haapsalu triatlonil, oli ka sel korral uskumatult halb olla rattale minnes ja esimesi kilomeetreid sõites. Pea käis veidi ringi ja kohati oli lausa tasakaaluhäireid, eriti just rattadistantsi alguses, kus sõita tuli päris metsa/põlluteel. Kruusa peale jõudes oli tunne juba veidi parem ja seal möödusin ka neljandal positsioonil sõitvast võistlejast. Edasi tuli juba asfalt ja algas päris sõit.
Väga detailselt ei mäleta kahjuks, ent üsna kiiresti, maksimaalselt paari kilomeetri jooksul jõudsin järgi eessõitjatele ja tekkis neljane grupp. Läksin õige pea gruppi vedama nagu mu hobiks viimasel ajal saanud on. Ma võin küll numbrites veidi eksida, ent alates ca 8ndast kilomeetrist peale minu kedagi pundi ees ei käinud. Alguses sõitsin küll paar korda kõrvale, väljendamaks soovi vahetust anda, ent keegi ette enam ei tulnud. Sellest hetkest hakkas mul peas väike jonn tekkima. Mingi hetk ütles abikaasa autoga möödudes, et “ega võistleja x kaugel ei ole”. Olin üsna kindel, et too võistleja x sõidab meist eespool. Paraku see nii aga ei olnud – ta oli hoopis meie grupist tagapool. Jätkasin oma sõitu, püüdes olematut liidrit ja lootuses, et mõni vagun tagant ära kukub. Lihula maanteele pöörates tekkis autode tõttu veidi segane olukord, lisaks läks seal tee mäest alla, mistõttu lisasin igaks juhuks veidi tempot ja nagu ma hiljem kuulsin, üks sõitja pudeneski just selles kohas sabast. Olime nüüd seega kolmekesi, lisaks siis minu poolt kujuteldav liider meist eespool. Jätkasin vedamist, tempo on logi järgi kõikunud vahemikus 35-43km/h.
Umbes 10km enne lõppu tegi üks kaassõitja põgenemiskatse ja sõitis sisse ca 100m pikkuse vahe. Olin selleks ajaks juba liialt rüganud, ei tundunud reaalne tuulde saada. Jätkasin sama tempoga ja mõne kilomeetri jooksul oli vahe taas kinni sõidetud. Täpselt sama asi kordus veel mõned kilomeetrid hiljem, tulemus jällegi sama.
Foto: Liina Kasela
Kuna mul oli ammu selge, et lõpptulemuse peale ma enam ei võistle, siis proovisin sõidust maksimumi välja võtta. Vahetusalasse jõudes oli tunne ainult õige natuke vähem kehv kui peale eraldistardivõistluse finišit. Istusin pingil ja sidusin rahulikult paelu, mõeldes, kas üldse on mõtet jooksma minna. No ikka läksin ja tiksusin ära ca 1,7km, olles paarsada meetrit maas liidrist ja 100m teisel kohal jooksjast. Logist vaadates liikusin keskmise tempoga ~4:40min/km. Võrdluseks, Haapsalu triatlonil läbisin 4km keskmise kiirusega 4:07min/km. Üle õla vaadates vaadates nägin väga jõuliselt lähenemas hilisemat võitjat. Otsustasin, et minu töö on selleks korraks tehtud ja kobisin autosse ära.
Kokkuvõtteks: sõitnuks rattasõitu teisiti, olnuks üsna väikene võimalus jõuda kolmandale kohale. Seega, mul pole midagi kahetseda. Oma sekundaarse eesmärgi täitsin – olin liider pärast ratast ja ühtlasi sõitsin välja parima aja. Kõigi aegade edetabelis selle rattatulemusega kahjuks kõrgemale ei tõusnud, kaotasin oma eelmise aasta tulemusele paarkümmend sekundit ja olen sellega endiselt 5ndal kohal. Eelmisel aastal sõidetud aeg tuli tegelikult märksa kergemalt tänu taganttuulele, usun, et võimsust oli selleaastases sõidus kindlasti rohkem.
Protokoll: http://www.poldotsa.ee/stat/raudmees/tri_pr13.pdf
Statistika läbi aegade: http://www.poldotsa.ee/stat/raudmees/TriatloniStatistika.xls
Logi: http://connect.garmin.com/activity/353763792
Meediakajastus: http://online.le.ee/2013/08/08/poldotsa-15-raudmees-on-taavi-lehemaa/
Vormsi rattakross – selle-aastase Marimetsa Kapp sarja viies osavõistlus. Ega enne sõitu väga head tunnet olnud, samuti oli võibolla eelmise päeva 22km veel natuke jalgades. Õnneks oli palju aega normaalselt sooja teha ja raja algustki läbi sõita. Otsustasin siis nagu ikka, et sõidan nii, kuidas tuleb – väga detailne plaan.
Sõidust siis niipalju, et alguskilomeetritel olin mingis suuremas grupis, mis võis liikuda kohtadel ca 20-30. Hoidsin pundis tahapoole, olin planeerinud mitte väga tööd teha vastupidiselt eelmisele päevale. Toimus ka paar kukkumist, mida mul õnnestus vältida, ent väikesed seisakud olid nende tõttu siiski.
Foto: Ühte Koma Teist
Umbes 15ndal kilomeetril hõikas mulle üks tuttav rattur naljaga pooleks, et “kas sa täna ei veagi või”(olime enne starti arutanud minu viimase aja liigset agarust(ogarust) gruppide ees töötamisel). Sel hetkel käis peas justkui väike klõps, spurtisin grupi ette ja panin sealt edasi kuni jõudsin järgi kahele paarsada meetrit eespool sõitnud võistlejale. Õige pea algas taas metsatee, selleks hetkeks oli grupp meile kolmele taas järgi jõudnud. Olin nüüd aga grupi esimene ja sain sõita omale sobiva tempoga, samuti on ees sõites hea nähtavus rajale. Endalegi üllatuseks märkasin mingi hetk, et väike vahe hakkas grupiga sisse tekkima. Kui järgmine kord vaatasin, siis kedagi enam tagant ei paistnud.
Foto: Ühte Koma Teist
Andsin endale aru, et ca 20km üksi sõita on väga raske. Samas rada ma umbes teadsin, väga pikki laiu ja siledaid lõike seal ei olnud, mistõttu grupi eelis oli väiksem. Hoidsin tempot, lühikesel asfaltilõigul kugistasin ära geeli ilma kiirust vähendmata ja vunkisin muudkui edasi. Kilomeetrid läksid ja varsti paistsid eest kaks sõitjat. Tärkas lootus neile järele jõuda, et nende kulul priiküüti saada. Jõudsin tasapisi neist paarikümne meetri kaugusele, kui algas väike liivakarjääri lõik. Seal olin neist ilmselt märksa kobam, pidin kaks korda rattalt maha tulema. Tagasi teele jõudes olid nad taas ca 150m kaugusel. Kuna lõpuni oli vaid ca 5km, otsustasin keskenduda pigem tempo hoidmisele, vältimaks kustumist. Saingi sellega hakkama ja finišeerisin 24ndana, eestpoolt vahe 12 sekundit ja taganttulijatega ca üks minut.
Foto: Katrin Pärnpuu
Tuleb tunnistada, et oli finišis päris väsinud, aga sellevõrra ka rahul oma sooritusega. Sellised sõidud, kus õnnestub puhtalt enda pingutuse pealt edeneda, pakuvad meeldivat rahulolutunnet.
Sel nädalal rattavõistlusi ei ole, laupäeval jooksen Narva Energiajooksul poolmaratoni.
harrastussport 